„The Tell-Tale Heart” on pimedas ja ebaõnnestunud lugu mehe ebatervislikust kinnisideest, mis viib teda tapma. Kuid see on tema paranoia, mis teda tabab. See on lummav lugu ja üks Poe teadaolevatest tükkidest, mis sobib külma päeva sügisel.
Lugu algab nimetamata jutustajaga, kes tahab tõestada oma meelerahu lugejatele. Ta elas samas hoones kui vanas mees, kellel oli „vulture eye”. Kui lugu edeneb, õpib lugeja, et jutustaja on mässunud vanamehe silmaga, mis on läbistav sinine värv, mille peal on valge kile. Tension ehitab, kui jutustaja kirjeldab, kuidas tema kinnisidee on üle võtnud, ja ta krundib, et tappa vana mees, et vabaneda silma pilust. Igal õhtul läheb jutustaja vanaema ruumi, kui ta magab, tahtes teda tappa. Ta ei saa seda teha, kui mees magab, sest tema silmad on suletud ja ta näeb rahumeelset. Ühel õhtul lööb jutustaja sisse ja heidab vana meest, kes karjub. Kui jutustaja silmale silma paistab, koguneb ta lõpuks jõudu, et vabaneda silmist ja surub vana meest oma madratsiga. Jutustaja peidab hoolikalt keha põrandalaudade all.
Varsti pärast seda saabus politsei, sest naaber kuulis karjumist. Jutustaja katab vahejuhtumi, öeldes, et vana mees on linnast väljas ja et karjus tuli temalt. Kui politsei ringi vaatab, hakkab jutustaja kuulma omapärast kõlavat heli; ta muutub kiiresti hulluks, kui heli kasvab oma meeles. Jutustajale usub ta, et ta kuuleb ikka veel vanu mehe süda peksmist, viies ta lõpuks õuduse hetkest tunnistama.
